Meie aias jalutavad seitse õnnelikku kana, kes toovad igasse päeva rahuliku liikumise ja ehtsa rõõmu. On midagi väga rahustavat selles, kuidas kanad päikese käes sirutavad, rohuliblade vahel uitavad ja vahel lihtsalt murul pikutavad.
„12. aprill – ja ikka veel ei taha see talv lõppeda! Lumi krudiseb jalge all, justkui oleks märtsgi veel kaugel. Taimed ootavad valgust, aiainimesed ootavad mulda, aga ilmataat viskab ikka lund ja lund… Õnneks on kasvuhoones elu täies hoos ja aknalauad rohetavad. Küll ta ükskord tuleb – kevad. Meie ootame kannatlikult ära.“
Näpud juba sügelevad – tahaks peenrad lahti kaapida, taimi ümber istutada ja päikese käes aiatöid teha. Tomatid sirutavad end kasvuhoones valguse poole ja kevade lõhn on õhus… Aga mis sa kostad – 9. aprillil tuli lumi jälle maha! Aed on valge nagu detsembris, kuigi hing ihkab kevadet. Aga küll ta tuleb.